Letra de ' Näitleja ' de Dagö

Poest pääseb õhtule sest õhtul juba hilja
On kaenlas poroloonist keeduvorsti rüü
Sel vanal näitlejal, kel väga hallid silmad
ja hallid hommikud ja iganeve süü
Mis raskelt õpitud ta tööga annab ära
See pole Hamlet küll kuid pole valida
Ta vahel teatriuksel siiki käib veel ära
Kui anne raisatud siis andeks sa ei saa

Ja ammu enam ta ei kaeba
ta ei vaeva, enam lootustega pead
Longib mööda vanalinna
alati, kuid ikka jõuab sinna
Aga huuled tema kaelal
Seda kaelal, mida suudelda sai kord
Mäletavad tuule käes
praegu sügis varsti talv on käes

Ta kõnnib poes, tal aega vaadata on teisi
kuid järjekorrast pole järgi ridagi.
Nii kui ta pöial ninas rahva ette seisis
Kõik tundisd enam, et ei taha midagi
Kuld-trussikutes jobu nõuab viigimarju.
Käib saalis kantrirõivais mine perse paar
Ja möödaminnes varastades vihmavarju
ta teab et sellega ka vihma kaasa saab

Ja ammu enam ta ei kaeba
Ta ei vaeva enam lootustega pead
Longib mööda vanalinna
alati, kuid ikka jõuab sinna
Aga huuled tema kaelal
Seda kaelal, mida suudelda sai kord
Mäletavad tuule käes
praegu sügis varsti talv on

Ammu enam ta ei kaeba
Ta ei vaeva enam lootustega pead
Longib mööda vanalinna
alati, kuid ikka jõuab sinna
Aga huuled tema kaelal
Seda kaelal, mida suudelda sai kord
Mäletavad tuule käes
Praegu sügis varsti talv on käes